reede, 30. november 2007

This Is England

Minu jaoks algas PÖFF täna filmiga This Is England (2006). Tegelikult käis see veel Just Film programmi alla, sest PÖFFi põhiprogramm algab homme. Käisin esimest korda ka Kinomajas. Ikkagi kahju, et Plazas filme ei näidata. Edasised filmid olen enamjaolt valinud kõik, mis oleksid Kosmoses. Tuttav koht ja suur ekraan. Sama kehtib ka Sõpruse kohta. Sissejuhatuseks veel, et PÖFFil olen käinud varem kahel aastal. Eelmine aasta jäi sõjaväe tõttu vahele. Nüüd siis paras aeg kaotatu tasa teha. Ning veel, kahjuks magasin maha eilse linastuse Gus Van Sant Paranoid Park (2007). Gus Van Sant kahte eelmist filmi olengi PÖFFil vaadanud: Elephant (2003) ja Last Days (2005). See selleks.

This Is England oli hea. Filmi peategelast Shaun'i kehastanud noor poiss Thomas Turgoose (15 a. kui ei eksi) oli üllatavalt veenev. Shaun'i nimi on tuntud ka Shaun of the Dead (2004) filmist. Eks lihtsalt kokkusattumus. Aga mulle hakkas mingi aeg film meenutama Hooligans (2005) kuigi This Is England on üpris ainulaadne. Shaun liitub ühe skinheadide grupiga. Ta ajab juuksed maha, hakkab vastavaid riideid kandma ja kõik muud jutud. Kusjuures Shaun'i ema polnud üllatavalt selle tegevuse vastu. Ainus mis talle ei meeldinud oligi see, et nad temalt luba küsimata poisi juuksed maha ajasid. Shaun'i uued sõbrad on kõik temast kordi vanemad, aga ta võetakse heameelega oma ridadesse. Noorukil on julgust ja potentsiaali, mida näeb just Stephen Graham tegelane Combo. Graham tegi hea rolli, täiesti usutav skinhead. Millega tegelevad Inglismaa skinheadid 1983. aastal? Eelkõige on nad teiste rahvuste vastu, sest nemad teevad oma odava tööjõuga paljud inglased töötuks. Nii nad vägivallatsevad võõraste kallal jne. Lugu põhineb mingil määral režissööri Shane Meadows enda lapsepõlve kogemustel, mis võis päris raju olla siis. Filmis oli ka tera huumorit. Eriti naljakas oli see, kuidas noor Shaun ja üks vanem tüdruk hüüdnimega Smell koos aega veetsid. Päris pikalt räägiti rindadest...


Noored on väga hästi mõjutatavad, mis tuli ka filmist välja. Aga lõpuks peab igaüks leidma selle õige tee, mille tundub, et Shaun lõpuks ka leidis. Muusika oli filmile sobivalt mõnus. Hea algus PÖFFile. Kuigi filmi enam kinos ei näidata, siis soovitaksin seda muid kanaleid pidi üles otsida. 8/10

Queen + Paul Rodgers - Say It's Not True


Milline meeldiv üllatus. Tänasest saab Queen'i liikmete Brian May ja Roger Taylor'i ning laulja Paul Rodgers'i tulevaselt ühisalbumilt tasuta alla laadida lugu Say It's Not True. http://www.queenonline.com/sayitsnottrue

Lugu esitati esmakordselt 2003. aastal 46664 kontsertil, mida sai interneti vahendusel vaadata. Ma kuulsin seda ilusat lugu ka 2005. aastal Stockholmi kontsertil, mis oli siis ainult akustiline. Nüüd nad tegid loost stuudioversiooni, kus iga salmi laulab üks muusikutest. Päris hea. Nüüd jään veel rohkem uut albumit ootama, sest lõpuks on mingeid käegakatsutavaid tulemusi. Loo sõnum on seotud AIDS'ga. 1. detsember, kui lugu avaldatakse, ongi ülemaailmne AIDSi päev.

Chapter 27

Chapter 27 (2007) äratas minus tähelepanu, sest film räägib John Lennoni tapjast Mark David Chapman'st, keda kehastab Jared Leto. Lennonit ennast kehastas iroonilisel kombel näitleja nimega Mark Lindsay Chapman, kuid ta pole tapjaga sugulane. Aga tulen tagasi Jared Leto juurde. Nimelt võttis ta rolli jaoks 30 kg juurde! Ise ta kommenteeris, et see polnud mingi meelakkumine. Filmis oli ta tõesti ebaloomulikult tüse. Leto on mu üks lemmik noortest näitlejatest. Peale selle meeldib mulle tema bänd 30 Seconds To Mars, millega ta viimasel ajal tegeleb isegi rohkem kui filmidega.

Chapter 27 oli tohutu pettumus, kui aus olla. Film venis, mitte midagi ei toimunud v.a. siis lõpus. Ning mis peamine, et film ei selgitanud lahti ühtegi motiivi, miks ikkagi Chapman Lennoni tappis. Selge oli see, et mees oli hull ja kahestunud isiksus, sest rääkis endale vastu. Üks pool tahtis tappa, teine mitte. Chapman oli ise muidu Beatlite fänn ja ka filmis ostab ta Lennoni uue albumi "Double Fantasy", et sinna peale autogrammi küsida. Mees ootab 3 päeva Lennoni maja ees ning lõpuks 8. detsembril 1980 nad kohtusid.

Lennon andis autogrammi ja Chapman oli siis ülirõõmus, aga siis hakkas tema teine pool üle võtma. Ta jäi uuesti Lennonit ootama, kui ta tagasi tuli ja edasine ongi ajalugu. Chapman läks vangi ja on seal siiani. Vahistamise hetkel oli tal kaasas raamat J. D. Salinger “Kuristik rukkis”. Filmi pealkirigi on tuletatud sellest, et raamat koosnes 26. peatükist ja 27. oli nö. kirjutamata. Chapman samastus end selle peategelase Holden Caulfield'ga, sest ka tema ei sallinud võltslikkust vms. Näiteks olevat ta olnud väga pahane, kui Lennon lausus kunagi: "We're more popular than Jesus now".


Filmis tegi kaasa ka Lindsay Lohan, kuid millegi erilisega tema hakkama ei saanud. Lugesin ka teiste arvustusi filmi kohta. Üldjuhul tehakse filmi maha. Kahju. Selles filmis oleks võinud olla potentsiaali. Punktid tulevad Leto hea rollisoorituse eest.
3/10

Ühe fotograafi tehtud pilt hetkest, kui Lennon annab Chapman'le autogrammi. Sama koht oli ka filmis.

neljapäev, 29. november 2007

The King of Kong

The King of Kong (2007) on jällegi dokumentaal, sedapuhku mängudest. Just nendest klassikalistest arkaadmängudest, mida mängiti ja mängitakse siiani suurtel konsoolidel. Ei tea kuidas paremini neid nimetada, teate küll millest jutt käib, kus ühe masina peal ongi ainult üks mäng. Ja peamiselt mängitakse filmis Donkey Kong nimelist mängu, mis peaks vist paljudele tuttav olema. Ning räägitakse selle mängu rekordi omanikust ja uuest väljakutsujast.

Keegi pole vist varem kuulnud nimest Billy Mitchell, aga just tema hoidis aastakümneid selles Donkey Kong mängus rekordit ja veel mõnedes teistes nagu Pacman. Ja mäekõrguselt järgmiste ees. Ta on nende mängurite seas väga tuntud. Ütlen kohe, et kas tahtlikult või tahtmatult näidati teda filmis väga negatiivse karakterina ja ma hakkasin teda mõningas mõttes lausa vihkama.

Vastupidiselt Steve Wiebe on kõige sõbralikum ja lahkem inimene. Steve on mitmel alal andekas ja õpetab koolis füüsikat ning isegi Donkey Kong mängu mõnda tabelit ta võidab just matemaatika või loogilise mõtlemisega. Filmis mainitakse mitu korda, et Donkey Kong on raske mäng ja tavamängija ei pea minutitki vastu.

Steve'l pole kunagi vedanud ja jääb pidevalt mingites asjades teiseks. Siis kui ta lööb Billy vana rekordi üle, saab ta lõpuks soovitud tunnustuse. Aga seda rekordi üritust ei usuta ja tühistatakse. Seda otsustab üks organisatsioon, mis keskendubki taolistele mängudele, nende rekorditele ja kõigele muule. Kuid pange tähele, et üks selle organisatsiooni liige on BILLY MITCHELL. Väga haige. Ehk siis vaene Steve peab uuesti proovima rekordit lüüa, kuid sedakorda kõigi ees. Seda ta teebki, sest kui ta on kord midagi eesmärgiks võtnud, siis ta naljalt ei tagane.


Seda juttu on võib-olla raske jälgida, kui filmi näinud pole, aga tegelikult on asi lihtne. Lõpuks polnudki asi enam Donkey Kong mängus, vaid millegi tõestamises, et üks inimene võib võita organisatsiooni.

Billy on suure egoga jobu, vastikult ülbe Steve vastu. Mul jäi isegi mulje, et Billy on täiesti loll inimene või paremal juhul lihtsalt hull. Täiesti hämmastav milline onupojapoliitika sellel alal valitseb. Väga haige oli jälgida, kuidas Billy kogu aeg helistas oma sõpradele (loe: käsilastele) ja küsis kaugel Steve oma rekordiga on. Ise ei tulnud Billy kolmel! korral oma tiitlit kaitsma. Ja tegelikult ei näidatud filmis kordagi, kuidas ta mängu mängis! Samas Steve reisis pika maa ja tuli tema nö. mängumaale, et avalikult rekordit lüüa. Mina olin igatahes kahe käega Steve poolt. Ja päris lõpus, kui tundus, et olukord on lootusetu, siis tuli filmil selline lõpp, et ma olin ülirahul.

Juhuslikult on South Park teinud ühe oma episoodi "More Crap" vist selle filmi eeskujul. Sealgi oli üks tegelane pidevalt number 2. Küll täiesti teisel alal, mis oli ülikoomiline. The King of Kong on kaasahaarav ja emotsionaalne dokumentaal. 8/10

esmaspäev, 26. november 2007

Air Guitar Nation

Dokumentaal Air Guitar Nation (2006) viib meid õhukitarri maailma. Huvitaval kombel algas USA's õhukitarri buum alles 2003. aastal, kui valiti Ühendriikide esimene õhukitarrist, kes läks edasi Soome! maailmameistri võistlustele, mida seal on peetud juba 1996. aastast alates. Õhukitarri harrastamine on ise juba päris jabur, aga sellel alal võistelda ja isegi maailmameistreid välja kuulutada ning lõpuks sellest film teha on teema, mida võiks pidada jaburuse tipuks. Aga film on väga nauditav, eriti rockmuusika sõpradele, kuid mitte ainult. Soome korraldajate algne idee oli selles, kui inimesed võtaksid relva asemel kätte õhukitarri, siis oleks maailmas rahu.

Filmis keskendutakse kõige rohkem kahele USA paremikule: C-Diddy ja kahjuks pidevalt teiseks jäänud Björn Türoque. Mõlemad nimed on nende esinejanimed, sest laval nad ikkagi näitlevad ja ei taha oma tõelist mina avaldada. Mõlemad olid omapärased tüübid. C-Diddy kehastanu on päriselt näitleja. Björn Türoque on ka üks tavaline kutt, kes muide mängib päris bändis. Tema arvates oleks tal õhukitarriga palju suurem võimalus tuntuks saada, kui teha bändi, mis kunagi kuulsaks ei saa. Björn võtab tegelikult kogu asja väga tõsiselt ja on mees, kes alla ei anna. C-Diddy kahjuks edestas teda USA eelvoorus, aga Björn tulise fännina sõitis samuti Soome MM'le kogudes raha tuttavatelt ja sponsoritelt. Soome tuli kokku inimesi paljudest riikidest nii Euroopast kui ka Austraaliast ja Uus-Meremaalt. Ning kõik reisisid tuhandeid kilomeetreid, et esineda u. 60 sekundit, aga mehed ja ka naised olid ise ülirahul. Ja publik elab neile kõigile kaasa nagu arvatavasti ka filmivaatajad.


Lugudest rokkisid muuhulgas Motörhead - Ace of Spades ja The Darkness - Get Your Hands Off My Woman. Need lood olid erinevatel võistlustel kõigile võistlejatele samad. Sest võistlused koosnesid kahest loost. Ühe valis osaleja ja teise korraldajad. Veel oli lugusid bändidelt KISS, The Who, Smashing Pumpkins jne. Imelik oli see, et C-Diddy mängis kõigil kolmel võistlusel sama loo järgi. Sest näiteks Björn valis alati erinevaid lugusid. Esinemisi hindas žürii 6 palli süsteemis. Mainin ära kaks tuntud nime, kes filmist läbi lipsasid. Esmalt kindlasti Queen'i kitarrist Brian May, kes ühes USA eelvoorus tegi väikese avakõne, vist video vahendusel, kuid siiski. Ning üks žürii liige oli Rage Against the Machine ja Audioslave bändidest tuntud kitarrist Tom Morello. Alati on lahe oma lemmikuid näha. Lõpus lasti võitja auks ka Queen - We Are The Champions.

Kes aga võitis 2003. aasta õhukitarri MM'i tiitli? Seda vaadake juba ise filmist või uurige internetist. Mis on veel kõige naljakam, et South Park tegi just hiljuti osa "Guitar Queer-o", mis pilab populaarset mängu Guitar Hero, kus teatavasti plastikust kitarril tuleb vajutada õigel ajal õigetele nuppudele. Nad suutsid selle nii naljakaks teha. Air Guitar Nation on täitsa mõnus meelelahutus. Tunnistan, et olen isegi sama "instrumenti" käes hoidnud ja mulle film meeldis. 7/10

pühapäev, 25. november 2007

Futurama: Bender's Big Score!


Good news everyone! Kauaoodatud Futurama on tagasi täispika filmiga Futurama: Bender's Big Score! (2007). Ja kohe alguses peab mainima, et see ei jää ainsaks. Telekanal FOX lõpetas sarja näitamise aastal 2003 ja aastaid hiljem räägiti sarja võimalikust comeback'st. Nüüd on fännidel happy times. Kõik 4 filmi tehakse otse DVD'le, kuid mingi aja pärast tükeldatakse filmidest tavalised 30-minutilised osad ning hakatakse ka teleris näitama.

Bender's Big Score's tögatakse kohe alguses hästi FOX'i. Sarja vanad tiitrid on saanud uue ilme. Vanad tegelased on kõik tagasi ning mõni neist saab samuti uue välimuse... Kõik need head omadused, mis tegid sarja nii vaadatavaks, on filmis kajastatud. Ja tundus isegi, et naljadega oli mindud palju kaugemale kui sarjas. Ropumaks või selliseks. Lugu algab meile kõigile nii tavalistest asjadest nagu spam kirjadest. Ära anna kunagi võõrastele oma e-maili või hullem veel kontonumbrit vms. Muidu tulevad tulnukad ja võtavad kogu su maise vara.

Lugu on naljakas ja päris mitmete twistidega. Eriti pööraseks teeb ajamasina kasutamine. Kunagi nad tegid ühe osa ma mäletan, kus tegelased hüppasid pidevalt ajas edasi koos Globetrotters meeskonnaga (teaduritega), mis seadis maailma ohtu. See oli naljakas ja umbes sama olukord on ka uues filmis. Maailm oli ohus veel The Simpsons Movie (2007), kuid hoopis teistel põhjustel.


Futurama eeliseks on just see, et nad saavad mängida tuleviku teemaga. Bender liigub mineviku ja oleviku vahel, et varastada kõiki maailma rikkusi. Meeldis see, et jällegi mindi ajas tagasi, kui Fry ennast külmutas mistõttu Futurama pilootosa sai jälle uue ilme. Meetod, kuidas reisiti oli ka naljakas, et pidi lausuma ühe koodi, mida Bender alati hästi kiirelt ette vuristas. Mõnusalt jaburaks läheb siis, kui tegelasi mitu tekib, et vahepeal on nt. 3 Fry'd koos ühes ruumis (sealsamas külmutuskambrite ruumis).

Üks osa filmist räägib Fry ja Leela armastusest. Fry armastab Leelat nagu alati, kuid viimane leiab omale juhuslikult uue mehe. Läbi hägu võis ära arvata, kes see tüüp tegelikult on. Kõik see lugu saab lõpus lahenduse. Bender's Big Score on parajalt jabur, et naudid iga hetke.

Järgmises filmis The Beast with a Billion Backs (2008) peaks lugu vist esimese lõpust edasi minema. Ning järgnevad veel kaks: Bender's Game (2008) ja Into the Wild Green Yonder (2009). Kuniks need tulevad võib esimest uuesti vaadata.
8/10

reede, 23. november 2007

Beowulf

Beowulf (2007) filmi ma ei oodanud eriti üldse, aga vaatama ikkagi läksin. Kui ma ainsal korral treilerit vaatasin, siis mõtlesin, et on täielik jama. Tundus võlts ning ei midagi erilist. Kinos mu arvamus mingil määral muutus. Pärast filmi lõppu mõtlesin välja uurida miks režissöör Robert Zemeckis motion capture kasuks otsustas. Juba tema eelmise filmiga The Polar Express (2004) katsetas sama tehnoloogiat. Ning viimane tavaline film oligi Cast Away (2000). Minu lemmikuteks temalt jäävad alati Back to the Future ja Forrest Gump.

Õnneks on filmi kodulehel vist ainus intervjuu, mille Zemeckis on nii põhjalikult andnud selgitamaks, miks ta sellise filmi tegi. Leiab selle podcasti alt, kuupäevaga 16. november, kus ta vastab kahe podcasti pidajate küsimustele, mitte ainult Beowulf'ga seoses. Jutt oli huvitav. Üritan teha kokkuvõtte tema vastustest. Kõige olulisem küsimus oli muidugi miks ikkagi motion capture. Üks põhjus, et ei olnud võtta sellist näitlejat, kelles oleks seda Beowulf'i välimust ja tugevust. Näitleja Ray Winstone pakkus talle huvi just hääle poolest. Näitleja välimust muudeti digitaalselt. Ning lõpuks arvas režissöör, et filmis oli niigi lohed ja koletised, mida tavaliselt tehakse arvutitega. Miks ei võiks siis juba tervet filmi arvutis teha. Rohelise ekraani tehnoloogia on tema jaoks iganenud.


Veel rääkis ta, et paljud inimesed on valesti aru saanud, mis asi on motion capture. Režissöör on juba väsinud sellest, kui keegi jälle ütleb, et näitlejad teevad ainult voice-over'it ning näitlemist nagu polekski. Tegelikult annab motion capture näitlejale suure vabaduse, sest nad ei pea mõtlema muust, kui ainult heast sooritusest. Alguses tuleb üle saada sellest veidrast kostüümist, aga kuna kõik näitlejad näevad sellised välja, siis selle peale enam ei mõelda.


Ühesõnaga Zemeckis rääkis, et digitaalseid filme on palju kergem teha kui tavalisi. Ei pea muretsema ilmastiku, tehnika ja kõige muude asjade pärast. Saabki ainult näitlejate suunamise peale keskenduda. Ning u. 150 arvuti spetside abiga 3D maailm luua. Tuleb kasutada kujutlusvõimet ja võimalused on lõputud. Samas ta väga kindlalt ei öelnud, et ühtegi tavalist filmi enam ei tee, sest never say never. Vanasti oli ta iga tavalise filmipäeva lõpus masenduses, sest miski ei läinud nii nagu tahtis. Nüüd režissöör mõtlebki, et kõik on kriitikud ja teevad uut tehnoloogiat maha. Kõik kardavad uut. Ajakirjandus, isegi blogijad ei saa sellest aru - meid mainiti :) Ta arvas, et võiks olla üks blogide reviewer, kes talle ütleks milliseid blogijad võiks lugeda. Küsiti kas filmist on tulemas directors cut ja vist tuleb, sest kino reiting on PG-13 ja juba seal oli näiteks Angelina Jolie alasti, aga järelikult mõned stseenid pidi ära jätma, et reiting alla saada. Olgu, siinkohal lõpetan selle podcasti intervjuu teema ära ja räägin enda nägemusest. Kellel tekkis huvi, siis kindlasti kuulake juttu ise kodulehelt.


Lugu on väga lihtne. Kangelane Beowulf kutsutakse appi koletist Grendel't tapma, keda mängis muide Crispin Glover, kes oli pikka aega režissööriga riius Back to the Future II pärast. Fännidele on vist teada see asi. Järele mõeldes raske uskudagi, et selle koletise taga oli näitleja. Tegelikult sama asja tegi näiteks Andy Serkis Gollumi ja King Kongi kehastamisel. Kui Grendel esimest korda laamendama tuleb, siis ikka verega tagasi ei hoita. Vägivald oli päris jõhker ja kohati õudnegi. Teisel korral saab Beowulf temast jagu. See action oli päris põnev. Kangelane võitles muide täiesti paljalt, millega lisati sellist omapärast huumorit. Kui kangelane oli end paljaks võtnud ja magama heitnud, et Grendel't ootama jääda, siis tema üks sõber tuli juurde ja ütles u. nii: "I don't like the smell of it", kuid jutt käis arvatavasti ikkagi koletisest. Publik hakkas just selle koha peal naerma. Nalja sain natukene veel tüdrukutega (kuninganna ilme, kui ta alasti Beowulf'i nägi), aga üldiselt oli teema tõsisemat sorti.


Lugu areneb edasi, et Beowulf'st saab kuningas, võttes üle endise kuninga Anthony Hopkins trooni, kuninganna ja needuse... See Hopkins'i kuninga nö. needus oli vähemalt mulle nii läbinähtav, kui nad esimest korda Grendel'ga tõtt vaatasid. Hiljem tuligi välja, mis ma kahtlustasin. Samasse lõksu langes ka Beowulf. Kes suudakski Angelina Jolie kuldsele kehale vastu panna. Lõpuvõitlus kuldse draakoniga oli hästi õnnestunud, põnevust jagus ja silmale hea vaadata. Film on ilus, aga meenutab eriti just alguses Shreki või mingit sellist animatsiooni. Isegi rohkem tänapäevaseid arvutimänge ja nende vahevideosid. Lõpuks ei pane enam tähele ja saab filmi nautida. Ühe tegelase puhul kogu aeg mõtlesin, kas see on John Malkovich või mitte, sest hääl oli küll väga tema sarnane, aga nägu kuigi palju muudetud. Ikkagi oli tema siis. Kokkuvõtvalt ma pigem jään ikkagi filmi pooldajate hulka, et las Robert Zemeckis jätkab samas vaimus. Järgmine film on tal A Christmas Carol (2009).

Oodata on näiteks ka James Cameron'i Avatar (2009) ja seal podcastis räägiti minu jaoks täiesti uuest projektist Tintin (2009). Lugesin siit, et Steven Spielberg ja Peter Jackson on just hiljuti avaldanud, et hakkavad tegelema Tintin filmi(de)ga, mis kasutaks ka motion capture tehnoloogiat. Ning pange tähele, et juttu oli lausa kolmest filmist. Ühe lavastab Spielberg, teise Jackson ja kolmanda võivad nad koos teha. Aga on pikaks läinud see Beowulf'i kommentaar. Filmi võib võtta nii ja naa, kuidas kellelegi. Kuid jällegi film, mis on mõeldud kinos vaatamiseks. Huvitav oleks näha ka 3D versiooni. 7/10

neljapäev, 22. november 2007

Predator

Nüüd lõpuks tean, mis elukas see Predator (1987) on. Olin varem küll pilte näinud ja teadnud Alien vs. Predator (2004) filmist ning tänavust järge sellele, kuid tänaseni polnud täpselt aru saanud, mida kujutab endast Predator. AVP on mul ka olemas, kuid tahtsingi esmalt näha originaali.

Predator on nagu tulnukas... ainult lahedate relvade ja maskeerimis vidinatega. Tükk aega filmi alguses me ei näe teda, vaid ainult kaadreid nö. tema silme läbi, kus ta vaatab inimesi läbi infrapuna. Selliseid kaadreid tuli lõpuks kokku päris palju. Mis mind meeldivalt üllatas olid filmi efektid. Juba see nähtamatuse efekt nägi selle aja kohta hea välja. Filmi ei saa kindlasti pidada tavaliseks B klassi õudukaks. Pildiline pool avaldas tõsiselt muljet. Džungel, kus tegevus käis, oli päris ja andis mõneti sellise tõelise tunde. Samas sisu oli nõrk. Kas keegi ütleks, miks Predator üldse inimesi jahtis? Filmist see ei selgunud ja ma pole kuskilt täpsemalt lugenud. Tean, et järg pidavat olema hoopis LA's mitte enam džunglis.


Predator tegelane on lahe. Tema kiiver näiteks, mille all oli pildil nähtav nägu. Sõjaväelased eesotsas Arnold Schwarzenegger'ga jäid jahtijale ette ja siis hakkaski kassi hiire mäng. Koht, kus Arnold päris üksi jäi ning Predator'ga võitlema hakkas, tundus olevat nagu teine film täiesti. Seal läks film päris huumoriks kätte ära. Kui ta näiteks ootas, et Predator tema lõksu astuks, aga viimane sealt ringiga mööda läks. Alati on mõnus kuulata Arnold'i catch phrase. Näiteks siis, kui ta noa kellestki läbi viskas ja ütles: "Stick around". 80ndad! Režissöör John McTiernan järgmine film oli Die Hard (1988). Mehel on oskusi. Predator on lahe ja eelkõige üllatavalt hästi üles võetud film. 7/10

Aliens

Suvel sai vaadatud Alien esimest filmi ja tahtsin ka järgmised ära vaadata. Nüüd mitu kuud hiljem on Aliens (1986) lõpuks nähtud. Kaks järgmist siiani nägemata. Ega mul polegi midagi värsket filmi kohta öelda. Olen vist ka neist vähestest, kes seda siiani näinud polnud. Kuigi lõpp oli mulle väga tuttav, et olen vist seda ammu telekast näinud.

Sigourney Weaver seekord relva(de)ga. Seekord olid missioonil kaasas ka sõdurid, kes otseloomulikult alguses asja naljaga võtsid, aga lõpuks ei jäänud neist keegi ellu. Ühe sõduri irisemine käis ka teistele tegelastele närvidele ja tüütas mindki ära. Selline ei sobi ikka sõduriks, kes vähegi lootusetus olukorras paanikasse satub. Vaata kui rahulik väike tüdruk Newt oli ning tema elas elukad üle ilma mingite relvadeta. Action oli hoopis teisest puust, kui esimeses Alien filmis, kus käis rohkem hiilimismäng ja tulnukat näidati väga vähe. Aliens pealkiri ongi õige, sest siin oli tulnukaid kohe ohtrasti. Sarnasust kahe filmi vahel võis näha muidu lõppudes, kus vaatajale anti esmapilgul teada, et oht on möödas, aga siis ilmus tulnukas uuesti ootamatult. Kusjuures tulnukad läksid mõlemas filmis orbiidile tiirlema.

Režissöör James Cameron värskendas algset filmi päris hästi, kuid jättes ikkagi paljud elemendid muutmata nagu tulnuka munad jne. Võib öelda, et Aliens on üks neist vähestest õnnestunud järgedest, mis ei jää esimesele filmile milleski alla. Järjele lisati ka vähekene romantikat Ripley ja ühe sõduri vahel. Ilma esimese Alien'ta poleks ka head järge tulnud. Ma pole ulme ja õudukate kõige suurem fänn, aga Aliens meeldis. 8/10


Juhuslikult on Alien filmide teema Ralfi viimase aja lemmik.

kolmapäev, 21. november 2007

Minu uued DVD'd



Läksin Viru Keskuse Laseringi ainsa mõttega, et osta Rocky eriväljanne (139.-). Kuigi ma ei pea ennast üldse suureks Rocky fänniks, on see uus 2-plaadiline reliis ikkagi liiga ahvatlev. Mõnda aega riiulitel brausimist jäi ette veel 3 väga soodsat filmi: King Kong 2 Disc Limited Edition (69.-), Man on Fire (49.-) ja The 40 Year-Old Virgin (59.-). Viimased leidsin kõik sealt sooduka riiulilt. Peter Jackson'i King Kong DVD on tükimat aega wishlistis olnud. Teise plaadi peal on mul juba varem nähtud Post Production Diaries, mida ühtekokku on u. 2,5 tundi. Peale nende muidugi veel teisi lisasid.



Teised filmid võtsin hea hinna pärast. 40 Year-Old Virgin on hea komöödia, millel oli samuti palju lisasid. Kõik üldjuhul ka kommenteeritud režissööri Judd Apatow ja Seth Rogen'i poolt: deleted scenes, gag reel jne. Man on Fire filmi polegi näinud. Sellest siis mingi aeg hiljem. Poodi jäid järgmist korda ootama muuhulgas eriti odav Runaway Jury (39.-) ja miks mitte ka RoboCop (99.-). Kusjuures kõikidelt hindadelt saan ISIC'ga -5%, natukene ikka säästab.

Veel siis Rocky lisad täpsemalt.
1. plaat:
  • Stsenaristi/peaosatäitja Sylvester Stallone’i kommentaarid
  • Legendaarse poksitreeneri Lou Duva ja kommentaatori Bert Sugari kommentaarid
  • Režissööri John G. Avildseni, produtsentide Irwin Winkleri, Robert Chartoffi, osatäitjate Talia Shire’i, Carl Weathersi, Burt Youngi ning Steadicami leiutaja Garrett Browni kommentaarid
  • Kolm raundi koos legendaarse treeneri Lou Duvaga
  • Intervjuu legendaarse spordiajaloolase, -kommentaatori ja kirjaniku Bert Sugariga
  • Filmi ROCKY BALBOA lühitutvustus
  • Vastased
  • Reklaamklipid
2. plaat:
  • Poksiringis: filmi saamislugu
  • Steadicam siis ja praegu – tutvustab Garrett Brown
  • Grimm: kunst ja vorm – tutvustab Michael Westmore
  • Stakaato: helilooja märkmik - Bill Conti
  • Kogu tõde ringist
  • Võtteplatsil koos režissööri John Avildseniga
  • Austusavaldus Burgess Meredithile
  • Austusavaldus James Crabe’ile
  • Sylvester Stallone’i vidokommentaarid
  • Sylvester Stallone telesaates “Dinah!”

Hetkel olev DVD kogu.

teisipäev, 20. november 2007

The Elephant Man

David Lynch'i vanem film ja ka mustvalge The Elephant Man (1980) oli omapärane tükk. Kõige südamlikum Lynch'i film kindlasti. Samuti nagu nt. Wild at Heart puhul on võimatu ilma teadmata öelda, et see tema lavastatud on. Enne vaatamist ei lugenud ma kuskilt sisu ja olin põhimõtteliselt ainult filmi postrit näinud. Tegelikult on Elephant Man nimeliseks kutsutud inimene päriselt elanud. Joseph Merrick elas aastatel 1862–1890.

Filmis kehastas teda John Hurt, kes pidi ikka tõsise grimmi taga olema, mida paigaldati 12 tundi. Tulemus on väga meeldejääv. Pole ime miks paljud naisterahvad esmakordselt elevantmeest nähes karjuma hakkasid või siis end väga ebamugavalt tundsid. Aga nagu tuli ka filmis välja, et oli õnneks erandeid. Kuninganna Victoria soosis teda ja võimaldas tal haigla pinnal püsivalt elada. Samuti üks näitlejanna suhtles temaga nagu normaalse inimesega ja isegi kutsus teda Romeo'ks. Merrick'u eest kandis hoolt Dr. Frederick Treves, keda filmis mängis Anthony Hopkins. Viimane meenutas mulle välimuselt Kevade filmist õpetaja Lauri. Tegelikult ka käitumiselt, sest ta õpetas või õigemini julgustas Merrick'ut rääkima ja viis ta näiteks teatrisse. Hopkins'i ja eriti Hurt'i rollisooritused on esmaklass.

Kahjuks ei olnud kõik inimesed Merrick'u vastu head. Teda kasutati ära ja häiriti pidevalt. Film paneb kaasa tundma. Kahju oli juba sellestki, et ta ei saanud haiguse tõttu näiteks normaalse inimese kombel voodis magada, vaid pidi istukil magama. I am not an animal! I am a human being! I...am...a man! Film seda ka tõestas. Südamlik film nagu alguses ütlesin. 8/10


Wild at Heart

Veel vähekene juttu paarist siiani vaatamata David Lynch'i filmist. Esmalt Wild at Heart (1990). On kohe aru saada, kui Lynch pole ise lugu välja mõelnud nagu nt. oli veel The Straight Story. Wild at Heart samamoodi ei tekita nii palju segadust ja küsimusi, kui tavalised Lynch'i filmid. Aga sellegipoolest on film vaatamist väärt, sest Lynch'i käekirja on mitmes kohas tunda. Nagu öise kiirtee kaadrid ja palju muudki.

Kaunitar Laura Dern on Lynch'i filmidest varemgi silma jäänud. Tema mängitud Lula Fortune armastas jäägitult Nicolas Cage kehastatud võib öelda ikkagi kurjategijat Sailor Ripley't kuigi viimane polnud üdini halb. Filmi päris alguses tapab küll paljaste kätega ühe mehe ja istub teo eest ka kinni, aga muidu on vend lahe rokki armastav tüüp. Vaba mees vabal maal. Sailor fännas Elvis Presley't, kelle ühte laulu näitleja isiklikult ka esitas. Film on omamoodi roadmovie ja meenutas nt. True Romance't (1993), kuid Wild at Heart sisse on segatud rohkem komöödiat. Willem Dafoe mängitud Bobby Peru tegelane oli päris haige. "Fuck me" stseen näiteks. Omapärane karakter kuigi palju ekraaniaega ei saanudki. Aga mulle käis miskipärast pinda Lula ema mänginud näitleja Diane Ladd. Mängis liiga üle või ei teagi mis oli.

Wild at Heart ei saanud just lemmikfilmiks, isegi mitte Lynch'i filmide hulgast, aga hea vaatamine ikkagi. Laura Dern'i pärast vaataks veel teist kordagi. 6/10

laupäev, 17. november 2007

Moby uus album Last Night


Moby kuues stuudioalbum Last Night ilmub 10. märtsil 2008. Moby salvestas albumi oma kodustuudios Manhattanil NY's (nagu varemgi) ja sisaldab mitmeid külalisvokaale.
Jään ootama.

moby on 'last night':


"it's a lot more dance oriented and electronic than my last few albums, probably as a result of all of the dj'ing i've been doing lately. and it has some interesting guest vocalists. my favorite guest is the rapper on 'i love to move in here'. his name is grandmaster caz, and he was one of the writers of 'rappers delight'. he's been rapping since 1975, and i'm really happy to have him on the record."



http://www.moby.com/news/2007-11-16/new_album_last_night.html

reede, 16. november 2007

Shoot 'Em Up



Ootasin tükk aega päeva, millal Shoot 'Em Up (2007) meie kinodesse jõuab. Ootus sai kuhjaga tasutud. Lihtsalt parim action sellel aastal või üldse üle pika aja. Film on ülitempokas, väga vaimukas ja mis põhiline, et paljude ennenägematute stseenidega, mis täiega rokkisid. Filmis on värskust, näeb lahe välja, mõnus rokk taustaks (nt. Mötley Crüe - Kickstart My Heart ja Nirvana - Breed). Võibki kiitma jääda.

See ei olnudki tühipaljas sõnakõlks, kui režissöör Michael Davis rääkis, et tahtis teha nonstop põnevusfilmi, kus võetakse minimaalselt tuure maha. Nagu Bourne Supremacy või taolised. Sõelapõhjaks parim pluss on mehe väga nutikalt kirjutatud käsikiri, mis kubiseb mitmetest teravatest one-liner'itest, mida peamiselt lausus Cliwe Owen (Smith), aga samuti teda jahtiv Paul Giamatti, kes mängis väga hästi jõhkardit. Eriti meeldisid sõnavõtud, mis Smith'le ei meeldinud ehk mida ta vihkas. Näiteks suunatuld mittenäitavad autojuhid või tüüp, kes jõi luristades, kellele Smith hästi tagasi tegi. Lisaks veel värvikas Monica Bellucci tegelaskuju. Lugu ise on üpris originaalne ja keerleb ühe äsjasündinud beebi ümber. Väikest beebit kujutati muide väga naljakalt, kui ta näiteks naeris Smith'i relva õpetuse peale. Kohe meenub teine stseen Smith'i ja relvaga, mis ühel moel märjaks sai ning parajasti oli tal vaenlane sabas, aga kangelasel oli aega relv osadeks võtta ja kuivatama hakata. Tippklass huumor ja nii terve filmi jooksul! 1:30 tundi on täpselt õige pikkus ka. Juba paari minuti jooksul hakkab kõva andmine pihta ilma küsimusi esitamata. Nii peabki. Kuigi tegelaste taustu, motiive ja muud taolist seletakse minimaalselt, ei sega see absoluutselt.

Monica Bellucci't esimest korda nähes võib veidralt üllatuda. Ning koht, kus ta beebi jaoks raha teenima hakkab, on mõnusalt jabur. Beebile ostetakse muide kuulivest. Ja Smith ostab ise raha puudusel toidukupongite eest relvi. Smith on relvadega ikka väga sina peal. Nagu ka porganditega, mis kõlbavad söömiseks ja vajadusel teravaks relvaks. Porgand parandab silmanägemist! Just selline asi nagu näiteks see porgandi teema teeb filmi lahedaks. Shootout'id olid kickass (isegi näiteks vabalangemisel). Või autode tagaajamine, kus oli jällegi selline ennenägematu stseen, mis pani publiku plaksutama. Turvavöid pole vaja...



No tõesti, ikka selline koht, kus peategelased on asja kallal ja relvadega tüübid neid ootamatult ründavad, mis aga ei sega Smith'i tegeleda edasi nii naisega kui ka tüüpidega. See on üle mõistuse. Näinud filmi treilerit mitmeid kordi siis võin öelda, et film on ikka hoopis teine tase. Shoot 'Em Up on täpselt see, mida pealkiri lubab. Vägivald pole kunagi nii lahe olnud. Ja naljakas. Sõelapõhjaks! 9/10

teisipäev, 13. november 2007

American Gangster



Miller's Crossing vaatamisega tegin hea soojenduse selle aasta ühele oodatuimale filmile American Gangster (2007). Vaatasin plaza suurimalt ekraanilt. Režissöör on Ridley Scott, peaosades Denzel Washington ja Russell Crowe. 3 suurt nime koos ja uus meistriteos ongi sündinud. Ridley Scott'i puhul ei saagi vähemaga arvestada. Tal tuleb see kuidagi nii lihtsalt alati. A Good Year (2006) oli ka hea film, aga õnneks American Gangster tõi mehe õigetele rööbastele tagasi.

Film põhineb tõestisündinud lool. Denzel on gangster Frank Lucas, kes võtab filmi alguses surnud bossi äri üle ja "töötab" end peagi tippu. Äri käib heroiiniga, millega ta hakkab suurtes kogustes raha teenima. Crowe on seadusesilm Richie Roberts, kes tahab narkomaailma korda lüüa. Tegevus käib USA's 1960. ja 1970. aastatel Vietnami sõja ajal. Filmi ajal näitab pidevalt telerist sõja sündmusi, mis tegelikult mõjutavad otseselt Frank Lucase tegevust. Filmis tuleb väga selgelt välja hea ja paha pool, eriti veel võmmide seas. Crowe mängitud politseinik on haruldaselt aus võmm, kes ei võta pistist ega muud sellist. Kusjuures mõlemad peategelased on omamoodi hullud. Gangster Frank on mitmeski stseenis väga julm ja saadab mõned tüübid väga jõhkralt looja karja. Samas on ka Frank'il leebem pool, kui ta oma perega koos on. Mehel on hea süda, aga raha/võim paneb halbu tegusid tegema.

Mulle meenutas üks kasuka koht Goodfellas't (1990). Sealgi ei tohtinud endale liigselt tähelepanu tõmmata ning äsja varastatud raha eest uhkeid asju osta, mille vastu mõni ohmu muidugi eksis ja sellega ka oma saatuse määras. Ameerika gangsteris Frank Lucase kasukas oli üks põhjus, miks Richie Roberts temale rohkem keskenduma hakkas. Terve filmi otsis mees seda algallikat, kes uue "Blue Magic" nimelise pulbri taga oli. Tegelased kohtusidki esimest korda üpris lõpus. Film on hästi tehtud, on hea jälgida ja midagi ei jäänud segaseks. Peale nende kahe oli tuntuid nägusid veel. Jon Polito't vaatasin just enne Miller's Crossing'st ja siin tegi ka väikse osa. Mulle on maffia filmid alati meeldinud. Kuigi American Gangster ei pakkunud otseselt midagi uut, mida varem juba näinud poleks nt. Blow (2001), aga õnnestunud film ikkagi. 8/10

pühapäev, 11. november 2007

Miller's Crossing


Ostsin veel ühe Coen'ite filmi Miller's Crossing (1990). See peaks olema mu esimene ostetud DVD, mille puhul polnud filmi enne näinud, aga raha läks igati asja ette. Coen'i vennad on tuntud pigem oma komöödia sugemetega filmidega, kuid nad saavad hakkama ka täiesti teisest puust teostega. Nagu DVD lisades filmi operaator Barry Sonnenfeld ütles, et Coen'id tahtsid seekord teha "a handsome movie". Mehed kaabudega. Gängsterid.

Kusjuures oli vist John Turturro, kes ütles ühes intervjuus, et käsikirja lugedes ta arvaski, et tegu on komöödiaga. Mõnes kohas võis tõesti märgata peidetud huumorit. Jon Polito mängitud tegelane oli kohati veidralt naljakas, kui ta oma pojaga rääkis. Stseen surnud mehe, poisi ja koeraga oli omamoodi naljakas, kui poiss mehe paruka piistu paneb. Või koht, kus peategelane Tom Reagan (Gabriel Byrne) hakkas ühe "kapiga" kaklema, kuid siis virutas viimasele kohe tooliga vastu pead ja võitlus oligi läbi. Suur mees hakkas peaaegu nutma ja pidi abiväge kutsuma... Aga üldiselt on Miller's Crossing ikkagi tõsine film, kus on tapmist ja tulistamist. Peaks mainima, et tulistamised olid päris hästi üles võetud. Näiteks maffia bossi atendaadi katse, mille vanamees edukalt tagasi tõrjus.


Coen'id on geeniused kuna suudavad kirjutada huvitavaid käsikirju, mis on väga detailsed. Mäletan Fargo lisades William H. Macy rääkis, et iga pisemagi häälitsuse, lausekatkestuse või mis iganes olid mehed paberile kirja pannud. Näitlejatele ei antagi suurt võimalust improviseerida. Sama rääkis Turturro Miller's Crossing puhul, et ta järgis sõna sõnalt käsikirja, kuid sai alati improviseerida sellega, kuidas ta lauseid ütleb. Mind pani alati mõnusalt muigama see pidev tervitusfraas, mida tegelased ütlesid põhimõtteliselt tere asemel: "What's the rumpus". Ühele huvitavale asjale peab veel uuesti tähelepanu pöörama, et film tõesti keskendus palju meeste kaabudele. Juba DVD menüüs oli taustaks kaabu, mis samamoodi nagu filmiski, hakkas tuule käes lendama. Cool.
Üritan ka esimest korda filmi hinnata: 7/10.

reede, 9. november 2007

Sõnum Eestile David Lynch'i poolt

http://lyncheestis.org/:

The Finnish tragedy is the result of a high level of stress in the society. This makes unstable people more dangerous and aggressive. With a coherence creating university the stress in society decreases and consequent negative behaviour of all kinds vanishes. This has been confirmed by numerous scientific studies (vaadake Eksperimentaalsed uuringud).


I want to thank the Estonian people for your warm reception and the great interest you showed in my message.


David Lynch

neljapäev, 8. november 2007

The Straight Story

The Straight Story (1999) oli veel üks David Lynch'i film, mida polnud varem näinud. Kuigi see pole üldse Lynch'ilik film, oli siiski väga nauditav. Film on tõsielul põhinev. Vanamees nimega Alvin Straight (Richard Farnsworth) kuuleb, et tema vend sai infarkti ja otsustab viimast vaatama minna. Kuna ta ei näe hästi ja tal pole ka lube, siis otsustab reisi ette võtta muruniidukiga. Bussiga talle sõita ei meeldi ja ei taha ka, et keegi teine teda sinna viiks. Nagu Alvin ise hästi ütles, et ta peab tegema seda enda moodi. Kusjuures esimene proov läks tal aia taha ja pidi uue muruniiduki ostma.

Film kulgeb väga mõnusalt ning on selline rahulik roadmovie ilusate maastikuvaadetega. Peaosaline on just selline muhe papa, kellel on palju huvitavaid lugusid rääkida. Ta kohtub oma reisi jooksul mitmete inimestega. Igaühega istub ta näiteks lõkke ääres ja räägib oma eesmärgist vennani jõuda või üldse elust. Need dialoogid tegid filmi väga meeleolukaks. Ta lausus u. selliseid kuldseid lauseid: "Halvim osa vanaks olemises on meenutamine, et olid kunagi noor." Väga liigutav oli koht, kui ta rääkis perest. Ta ütles kunagi oma lastele, et murdku nad tikk pooleks ning pangu need jupid kokku ja proovigu uuesti katki murda. Muidugi nad ei suutnud seda ja siis ta ütleski lastele: "See pundar on perekond." Veel rääkis ta sõjakogemustest, tähtedest. Need jutud olid huvitavad. Eriti hästi kauples ta ühtede mehaanikutega ning ühe poemüüjaga. Üks stseen hirve alla ajanud naisega oli meeldejääv. Film ei meenutanud kordagi teisi Lynch'i filme. Võib-olla ainult üks mäest alla sõitmise stseen, kus kaadrid vahetusid kiirelt ja oli sellist pinget. Filmimuusika oli muidu mõnus rahulik akustilise kitarri ja viiulitega.


Näitleja Richard Farnsworth kandideeris rolliga Oscarile ja oli üldse vanim kandidaat meespeaosa kuldmehikesele. Kahjuks jäigi see film tema viimaseks. Nüüd mäletatakse teda igavesti sellest südamlikust filmist.


P.S. Trash kirjutas samuti täna The Straight Story'st.