laupäev, 29. september 2007

Superbad - ülikõva!

Täna sain õnnega pooleks kaks priipääset Superbad (2007) eellinastusele. Piletid olid kenasti minunimelises ümbrikus ja polnud ka mitte tavalised kinopiletid. Hoopis nagu kutse näoga, kus istekoht peale märgitud. Nüüd aga filmi enda juurde.

Juba alguses hakati lajatama sellise huumoriga, et oli silmapilk selge, et see pole nagu iga teine noortekomöödia, mida teadsin ka enne, aga selliseks hoobiks polnud küll valmis. Filmis oli pidevalt jõhker kõnepruuk (jõhkralt naljakas) ning igati õigustatult on see alla 14 keelatud. Seda hullu kõnepruuki oli ikka ohtrasti. Eriti tegelase Seth (Jonah Hill) suu läbi, aga sõber Evan (Michael Cera) ei jäänud sugugi maha. Eriti veel, kui need kaks koos olid ja tüdrukutest rääkisid (millest muust). Kahekesi koos pildusid nad sellist teksti, et ei suutnud ühe elutarkuse peale naermist lõpetada, kui juba mitu juurde tuli. Selline peabki komöödia olema.

Kolmas sõber (kuigi kummalegi ta eriti ei meeldinud) oli Fogell aka McLovin. Ta mängis võtmerolli nii mõneski kohas. Ebatõenäoline kangelane... Kõik need noored näitlejad olid tõesti tasemel. Veel tegid suuremad rollid vist kaks kõige lahedamat võmmi filmide ajaloos (u. nagu Super Troopers). Ülivaimukad Bill Hader ja Seth Rogen (tuntud ka Knocked Up'ist). Ei spoilerda nende kohta midagi. Seda lihtsalt peab nägema, millega nad hakkama saavad. Nendest tegelastest ootaksin omakorda täispikka filmi, mis võiks olla järjekordne kullaauk.



Filmi sisu on komöödiale kohaselt lihtne ja arusaadav. Peamiselt käib tegevus ühe peo ümber ja loomulikult tüdrukute ümber. Sõpruse teema on ka tugevalt sees. Superbad ei esita küll midagi uut võrreldes teiste tuntumate noortekomöödiate kõrval, aga film on täiesti uus tase nende hulgas. Kasvõi see probleem, mis oli Seth tegelasel väiksena, oli ülikoomiline. Niipalju suguelundeid pole vist üheski filmis näidatud...

Ja ikkagi põhiline asi, et me kõik oleme omal ajal sellistes situatsioonides olnud. Superbad võttis kogu keskkooli kogemused kokku ja tegi sellest ülivaimuka filmi. Soovitan kõigile!

P.S. vaatasin filmi veel teist korda.

reede, 28. september 2007

Abbey Road


Ei tea täpselt mis ajast see Simpsonite pilt pärit on, aga väga lahe minu arust. Võrrelge näiteks Barti ja Pauli. Teine pilt ongi siis originaal The Beatles - Abbey Road (1969) plaadikujundus, mida muide jäljendasid ka Peter Jackson, Howard Shore ja veel keegi kaks LOTR DVD lisades. Kuna nad olid Inglismaal, siis Peter Beatlite fännina tahtis väga pilti jäljendada. Helilooja Shore punnis alguses vastu, aga saadi nõusse. Kahju, et sellest hetkel pilti ei leidnud. Kolmas on siis Red Hot Chili Peppers'i omamoodi tõlgendus. Ja lihtsalt otsides google'st Abbey Road pilte leidsin veel mitmeid. Simpsonite oma ongi neist kõige detailsem.

neljapäev, 27. september 2007

Tudengite sügispäevade filmiöö



Kolm filmi ühel ööl, kahe filmi hinnaga. Mõtlesin pikalt, kas minna või mitte, sest olin kõiki varem näinud (samuti kinos), aga kuna tõesti tol ööl targemat teha polnud, siis veetsingi öö Sõpruses.

Järjekord oli Death Proof, Planet Terror ja Sin City. Filmide vahele jäi u. 10 minutit värskenduseks ning lisaks näidati 3 lühifilmi. Kogu möll algas 24:00. Juba peale Death Proofi lõppu mindi natukene ajakavast üle ning Sin City polnud kaugeltki veel 06:00 läbi, aga ise läksin sel ajal minema (pärast The Big Fat Kill segmendi lõppu ja viimase That Yellow Bastard algust). Sin City't olin varem juba 2 korda näinud, kui mitte 3. Filmi atmosfäär paelub ikka niivõrd, et päris vaatamata ei tahtnud jätta, kusjuures saal tühjenes küll pärast Grindhouse filme.

Saal oli täis noori filmihuvilisi. Tundus, et suurem enamik vaatas tõesti Grindhouse esimest korda, miks muidu näiteks reageeriti üllatavalt, kui saadi teada, et Bruce Willis mängib Planet Terroris... Mitmetes kohtades plaksutati elavalt nt. Death Proofi lõpus ja Planet Terrori paljudele vaimukustele. Naerdi muidugi pidevalt. Väga õiged filmid öiseks vaatamiseks ja sellise seltskonnaga ongi lahe kinos aega veeta.
Täpsem info: http://www.kino.ee/index.php?page=692


Niimoodi järjest vaadatuna oli kõige sümpaatsem näitleja Marley Shelton mängitud Dr. Dakota Block (ja tema kolme "sõbra") roll Planet Terroris, kuigi ta tegi kaasa ka teistes filmides. Roll oli koomiline, samas tõsine ja seksikas. Zoe Bell'i "armusin" juba esimesel korral. Teda tahaks nüüd tulevikus rohkem kinolinal näha. Kurt Russell tegi meistritööd ja Tarantino maniakaalne roll Planet Terroris on tasemel.

Neid filme võibki igast nurgast kiitma jääda. Tarantino järjekordselt hea soundtrack jne. Igatahes need 3 on minu lemmikute hulgas ja järjestada neid oleks patt. Grindhouse ootasin aasta alguses kannatamatult. Lugematuid kordi sai treilereid vaadatud. Hea uudis, et libatreileri Machete põhjal teeb Rodriguez sellest eeldatavasti täispika filmi. They just fucked with the wrong Mexican. Sin City järg on veel oodatum projekt.

Unepuudus andis järgmine hommik koolis väga tunda ja päeval pidi korraliku uinaku tegema. Aga soojendus on tehtud, sest ega PÖFF pole enam kaugel.

pühapäev, 23. september 2007

Disturbia

Disturbia (2007) on pesueht thriller ja pole vist suur saladus, et filmi mõjutajaks on Alfred Hitchcock'i Rear Window (1954). "Paranoia" on lühikese aja jooksul juba kolmas film, kus teeb kaasa Shia LaBeouf.

Peategelane ongi LaBeoufi poolt mängitud poisihakatis Kale. Poiss peab vastu enda tahtmist koju jääma ja hakkab ajaviiteks naabreid jälgima. Üks neist on seksikas Ashley (Sarah Roemer). Koos temaga ja veel ühe Kale sõbraga hakkavad nad aga ühte naabrit jälgima, sest peavad teda kahtlaseks. Kahtlast tüüpi mängib David Morse. Kale ema aga Carrie-Anne Moss. Näitlejate kohta pole seega midagi halba öelda.

Üldiselt pole terve filmi kohta ühtegi halba sõna öelda. Kohati saab nalja. Sisu käib küll vähemalt ühekordseks vaatamiseks. Võib-olla hakkas lõpp venima või ainult tundus.

laupäev, 22. september 2007

Surf's Up

Olen juba mõnest hetkel kinodes olevatest filmidest kirjutanud. Surf's Up (2007) ei vaadanud ise küll kinos, aga ehk veenan kedagi filmi vaatama.

Siinkohal kohe arvamus, et kuigi animatsioonfilme tehakse meil väga hästi eestikeelseks ja parimate näitlejate poolt, siiski eelistaksin originaalset versiooni enne vaadata. Ratatouille puhul ma seda ei öelnudki, et kuna vaatasin eestikeelsena, siis kindlasti läks mingi osa tõlkes kaduma, mis oleks filmi veel paremaks teinud. Esmalt peaks animatsioone vaatama inglise keeles ja seejärel meie keelde tehtuna.

Edasi sobibki juttu teha näitlejatest. Peategelase pingviin Cody häält teeb Shia LaBeouf, keda juba mainisin Transformersi juures. Ta on noor, andekas ja sobib ülihästi Cody hääleks. Energiline on üks sõna, mis nii näitlejat kui ka tegelast hästi kirjeldab. Ja muidugi naljakas täpselt nagu Transformerites.

Postrilgi näha olev kana on filmi üks naljakaim tegelane ja juhtumisi Cody sõber (kõigest ühe päevaga!). Tema võtab elu väga vabalt nagu üks surfar seda tegema peakski. Chicken Joe häält teeb muide teine lootustandev näitleja Jon Heder. Enne filmi vaatamist ma ei teadnudki, et ta seal osaleb, aga tundsin hääle kohe ära tänu tema läbilöögirollile filmist Napoleon Dynamite (2004).

Lemmiktegelased olid aga loomulikult väikesed pingviinilapsed. Lihtsalt nii armsad. On meelde jäänud, et eestikeelses treileris ütles üks neist väga naljaka lause. Siinkohal tuleb tunnistada, et inglise keeles see nii hästi (armsalt) ei kõlanudki.



Metsikud lained on tervenisti muhe komöödia. Tavaliselt filmide alguses, kui tegelasi tutvustatakse, siis on väga põnev ja naljakas, aga mitmed kaotavad oma sära juba kuskil filmi keskel. Õnneks pole Surf's Up puhul nii. Minu arvates hoidis huvi üleval see, et nad kasutasid intervjuu ja dokumenteerimise tehnikat. Ehk tegelasi küsitleti nö. kaamera ees ja kaamerad jälgisid nende tegevust. Mõnikord sattusid operaatorid ka ise koomiliselt tegevusse (näiteks Chicken Joe otsingutel). Sisu pole mõtet jutustada, aga üks parim koht filmis oli surfilaua meisterdamise stseen. Seal õpetab Jeff Bridges'e mängitud tegelane Cody't, kuidas puust õiget lauda valmistada.

Filmi pilt oli ilus. Muusikaks kasutati tänapäevaste rock bändide lugusid. Täitsa tervitatav. Ise tundsin Green Day ja Incubuse ära. Ei saa veel märkimata jätta, et viimasel ajal on pingviine mitmes filmis kasutatud: Madagascari pingviinid (järg ka tulemas), March of the Penguins (südamlik dokumentaal), Happy Feet (natukene kesisem animatsioon, kui näiteks Surf's Up). Nende väikeste armsate pingviinide vaatamisest ei saa kunagi ära tüdineda, kuid veel üks film oleks juba liiast. Tekiks kahtlus, kui hästi see enam müüks. Originaalsus ikka ennekõike. Aga üldiselt animatsioonides ei pea kunagi pettuma. Surf's Up on jällegi üks tõestus selle kohta. Film kogu perele. Aa ja surfimise vastu tekkis ootamatult huvi.


reede, 21. september 2007

kolmapäev, 19. september 2007

Moby - Extreme Ways (Bourne's Ultimatum)


Mõned postitused tagasi tegin juttu Bourne Ultimatum'ist ja Moby - Extreme Ways teemaloost. Tuli uudis, et loost ilmus uuendatud singel, mida saigi viimases Bourne's kuuldud. Moby uuendas lugu natukene ja singel ilmus 17. septembril. Kuula siit: http://www.myspace.com/moby (imelik, et päev hiljem enam lugu seal polnud, aga linki võib ikka vaadata).

Moby'ga seoses tuli meelde, et päris hea mitu aastat tagasi (umbes 2002) lugesin ma suure huviga Moby journali ehk meie mõistes blogi. See oligi esimene blogi, mida lugesin. Ta kirjutab siiani peaaegu iga päev. Teemad täiesti varieeruvad, kuid põhiliselt muusikast (tema enda kui teiste), aga ka Bushist, koertest, kosmosest, oma kohvikust, filmidest, üritustest, kus ta on käinud, muidugi kontsertitest ja reisimisest jne. Veel teeb ta pilte ja joonistab lahedaid tulnukaid. Koduleht on tal selle aja jooksul vist kolme eri kujundusega olnud. http://www.moby.com/journal

Sügisball



Sügisball'st (2007) kuulsin esimest korda ainult mõni päev enne esilinastust. Esmamulje oli, et järjekordne nö. Eesti film. Ma olen tegelikult üldse vähe viimase aja Eesti filme vaadanud: Tühirand (suhteliselt sama meeskond kusjuures), Stiilipidu, Meeletu ja veel mõned on nägemata. Klass on ikka õnneks nähtud. Jan Uuspõld läheb Tartusse samuti.

Seega jah esmamulje Sügisballist jättis külmaks. Aga siis hakati seda mitmes kohas kiitma. Netis pigem, sest televiisorit ei vaata. Võidetud auhinnad pani kõrvu kergitama. Ja sõber kutsus kinno vaatama, kusjuures ise ta vaatas teist korda juba. Kella 18:00 seansile tuli saal 2 peaaegu täis. Arvata on, et huvi ei rauge veel niipea.

Ja mis ma oskan öelda. Sügisball tuli, nägi ja võitis (hiljem lugesin, et olin postimehega sama väljendit kasutanud). Täiesti super film. Mõni on pakkunud seda parimaks Eesti filmiks üldse, jättes vanemad klassikud kõrvale. Nõustun, et film on väga eriline. Kui anda veel natukene aega, siis küpseb ka parimaks. Või juba ongi...

Sarnaneski eelnevalt räägitud Paha maaga, et näitas kuut elu (all antud filmi kodulehel on rohkem infot). Kõigil on omad probleemid ning mitmete tegelaste teed kattuvad. 6 elanikku, kes elavad Lasnamäel. Eks nii mitmedki vaatajad saavad end samastuda tegelastega juba elukoha järgi. Ja probleemid on igivanad. Suurte inimeste elud on rasked. Kokkuvõtvalt Sügisball on eestlasele veel lähedasem kui Paha maa.

Filmis oli veel kenasti huumorit. Kohati piinlik (Maaja) ja lihtsalt naljakas: Falcki töötaja tarkussõnad Matile (Rain Tolk) või Mati piilumise üritus. Filmi huumor ei väsi arvatavasti ka mitmendat korda vaadates. Ja Sügisballi võib tõesti mitmeid kordi vaadata. Ainult algus venis minu arvates, kuid üpris kohe sai hoo sisse. Muusika meeldis. Näitlejaid kiitsin? Kiidan veel. Eesti näitlejad on head mitte mingit kahtlust. Seksistseenid, joomingud, toores vägivald ja mis kõik veel. Aus film, mille puhul sõnadest jääb väheseks.
Mati Undi raamatut pole kahjuks lugenud.

http://www.sygisball.ee/

Paha maa

Paha maa (2005) tahtsin juba 2005. aasta PÖFFi ajal ära vaadata, aga mingil põhjusel ei saanud. Läks siis umbes 2 aastat aega kuni sain filmi ära nähtud. Üks põhjus, miks just nüüd vaatasin oli Sügisballi (2007) pärast. Jäi kuskilt kõrvu, et need käsitlevad umbes samu teemasid. Peale selle tegi Soomes tuntud näitleja Sulevi Peltola mõlemas filmis kaasa. Sügisballis küll väiksema rolli, aga sellest filmist pikemalt pärast.

Näitlejatest veel rääkides, siis ausalt öeldes teadsin ma varasemalt ainult Jasper Pääkköneni nii Pahat pojat (2003) kui ka Matti (2006) filmidest. Täiesti teenitult usaldatakse talle suuri rolle. Pahas maas mängis ta narkosõltlast Niko. Tema polnud aga üldsegi mitte keskne tegelane.

Kui oled näinud Alejandro González Iñárritu filme Amores perros (2000), 21 Grams (2003) ja Babel (2006) või näiteks veel Paul Haggis'e Oscari võitnud draamat Crash (2004), siis saab juba ettekujutuse, millest Paha maa räägib. Mitmete erinevate inimeste elud on omavahel seotud ja lugu jutustatakse kord ühe tegelase pilgu läbi ja siis teise. Paha maa on reaalne ja ülimalt depressiivne ja tegelastest hakkas tõesti kahju. Juba päris filmi alguses kaotab üks vanem õpetaja töökoha, mis põhimõtteliselt algatabki sündmuste ahela. Lugu on kaasahaarav ja kohati üllatusi pakkuv. Tugev käsikiri on asjal. Näitlejad tasemel.
Teadsin, et film on hea, aga et nii hea.

pühapäev, 16. september 2007

Blogger Play


Blogger avalehel reklaamib ühte uut lehte http://play.blogger.com/
Midagi erilist pole, aga kui igav peaks olema, siis võib neid pilte vaadata. Leht näitab siis lõppematu slaidshowna blogijate poolt värskelt üleslaetud pilte. Pildile klikates saab liikuda blogija lehele. Show info link on ka all, mis näitab blogi infot. Pildid on tõesti seinast seina.

laupäev, 15. september 2007

Shoot 'Em Up



Kui on veel keegi, kes tõesti kordagi pole kuulnud selle aasta ühest oodatuimast actionfilmist Shoot 'Em Up (2007), siis palun vaadake treilerit.

Ise ootan väga. Clive Owen ja Paul Giamatti on mu viimase aja lemmiknäitlejad. Treileri põhjal on neilt nii mõndagi head oodata. Monica Bellucci lisab ainult boonuspunkte. Režissöör Michael Davis üritas järgida selliste põnevike nagu Hard-Boiled (1992), Lola rennt (1998) ja The Bourne Supremacy (2004) jälgi, et tempot ei võeta filmi jooksul naljalt kordagi maha. Sõelapõhjaks!

esmaspäev, 10. september 2007

Tenacious D in The Pick of Destiny

Juba mõnda aega on riiulil olnud Tenacious D in The Pick of Destiny (2006), aga pole seda jõudnud veel korralikult kiita.

Tenacious D on tuntud näitleja Jack Black'i (JB) ja tema sõbra Kyle Gass'i (KG) bänd. Tenacious D (2001) debüütalbum on mul ka olemas, kus peale hea muusika on ka kuhjaga huumorit. Sama kehtib filmi kohta.

Peale muusika ja selle filmi tegid nad omalajal lühisarja Tenacious D (1999). Kuuest osast olen näinud viite. Kõik on ligi 10 minutilised showd, kus nad enamasti iga kord läksid open mic contestile ja esitasid mingi loo. Ja suhteliselt samu asju/tegelasi näeb ka täispikas filmis. Näiteks esimest bändi fänni Lee mängib mõlemas sama tegelane ja vaba mikrofoni showjuht on sama näitleja Paul F. Tompkins, keda JB ja KG kiitsid DVD audiokommentaaris. Segane jutt siiani. Neile, kes Tenacious D ajalugu rohkem teavad, peaks üsna tuttav olema. Näiteks filmis nähtu, et KG õpetas JB kitarri mängima, peab ka päriselt paika.

Ma olen filmi nüüd 3 korda vaadanud ja lisaks 1 kord JB & KG audiokommentaaridega. Audiokommentaar oli muide väga asjalik ja lõbus. Filmi režissööri Liam Lynch oma peaksin ka ära kuulama, sest JB ja KG täpselt seda ka ütlesid. Et kindlasti paljud kuulavad ainult nende oma ja mõtlevad, mis sellest režissööri omast ikka kuulata. Aga tasub ikka.

Filmimuusika on lihtsalt nii hea, et seda võib lõpmatuseni kuulata. Enda lemmiklood on Kickapoo, Classico, History, Master Exploder (ülikõva!) ja Beelzeboss (The Final Showdown) - kõige kõvem! Filmi teema on ka igati jälgitav. Kuigi olen juba 4x näinud ja tean paljusid asju peast, siis ära pole siiani tüüdanud. Seiklus on lihtsalt nii ajuvabalt naljakas.

Ja mis peamine, et filmis teevad väikesed rollid muuhulgas Ben Stiller ja Tim Robbins - mõlema rollid on hullult koomilised. Lisaks teeb kaasa Tenacious D ammune tuttav Dave Grohl (Nirvana, Foo Fighters), kes mängis näiteks nende debüüdil trumme. Ja siin filmis on tal kickass roll. Ma rohkem midagi reetma ei hakkagi. Seda veel ainult, et DVD peal on väga põhjalikud lisad: 14 lisastseeni, muusikavideo jne. Enda üks lemmik oli ülevaade, kuidas nad filmile muusikat kirjutasid ja lindistasid.


pühapäev, 9. september 2007

Fight Club

Ostsin Fight Club (1999) Two-Disc Special Editioni. Juba tegelikult augusti viimasel päeval, kui sai veel 20% soodustust.

Eile sain mahti, et vaadata juba ei tea mitmendat korda oma ühte lemmikfilmi uuesti. Lisasid uurisin kohe ostmise päeval. Täitsa põhjalikud, kuid alati oleks saanud paremini. Eriti just menüüde süsteem. Ja häiris paljudel klippidel taustaks rääkimine. Olen harjunud LOTR sarnaste lisadega, kus näiteks keegi tehnilise personali inimene tutvustab kaamera ees oma tegemisi. Vahetu kontakt on alati parem. Kuigi FC kaamerataguste stseenide tutvustused olid väga põhjalikud, et sai mitme audio vahel valida. Tundsin veel puudust näitlejate arvamustest. Neid saab õnneks audiokommentaaris kuulata. Aga lisad lisadeks.

Tahaksin näha inimest (vähemalt filmimaailmaga kursis olevat), kes poleks Fight Clubi näinud või vähemalt sellest kuulnud. Vähem on kindlasti raamatu lugejaid. Et polegi mõtet filmi kirjeldada. Mulle meeldib Kaklusklubi puhul absoluutselt kõik. Enam perfektsem film olla ei saagi.

Igaveseks jääb meelde Tyler Durdeni paljudest tarkustest: "Asjad, mida sa omad, omavad lõpuks sind." Loodan, et ei läinud tõlkes kaduma. "Self-improvement is masturbation." Nii ongi. Brad Pitt teeb ülihea rolli. Edward Norton loomulikult ka. Ja olgu kiidetud režissöör David Fincher. Ning muidugi Chuck Palahniuk. Raamatu lugemine on tükk aega plaanis olnud.

Ja muidugi filmi lõpulugu Pixies - Where Is My Mind? Andis perfektsele lõpule veel nii palju juurde. Meenub näiteks veel Donnie Darko lõpulugu Mad World, mis tekitas samamoodi külmavärinaid.

laupäev, 8. september 2007

The Bourne Ultimatum

Elasin täna kinos kaasa viimasele Jason Bourne'i identiteediotsingule The Bourne Ultimatum (2007). Lauri ja Timo ei väsi ka seda kiitmast Filmimölas. Igati õigustatult.

Aga mul on Bourne'i filmidega olnud imelik ajalugu. Kui esimene film aastal 2002 tuli, siis räägiti filmist palju, aga ma pidasin seda nagu igaks teiseks põnevikuks, mille peale ei tasunud aega raisata. Järje puhul ma enam ei mäleta, mis ma selle kohta eeldasin. Eks arvasin, et sitale filmile tehti veel sitem järg. Kuid alles sellel aastal hakkasin filmide vastu huvi tundma. Ei mäletagi, mis mind kahte esimest filmi vaatama ajendas, aga jumalale tänu, et need lõpuks ära vaatasin. Sõjaväes kusjuures!

Vist kolmanda filmi uudisest kuuldes mõtlesingi filmidele võimaluse anda. Tegelikult filmide meeletu edu oleks pidanud mind kohe kinosaali poole meelitama, aga võimalik, et sel ajal oli mul mingi eelaimdus Matt Damon'i suhtes. Kes poleks kõht kõveras naernud Team America: World Police filmis, kus Matti nuku ainsaks fraasiks oli: "Matt Damon". Ta polnud mulle ühestki filmist silma jäänud. Ok, Dogma's tehtav roll oli päris cool. Stuck on You oli mõnus. EuroTrip's lauldav catchy lugu oli fun. Ocean's rollid on olnud väiksemad. Päris kõiki just vanemaid rolle pole veel näinud.

Aga mitte miski tema repertuaaris pole nii täiuslik, kui Bourne tegelaskuju kolmes filmis. See on tema näitlejakarjääri täielik jackpot. Iga ettejuhtuv ese kõlbab relvaks. Tapab silmagi pilgutamata. Süütud õnneks jätab ellu nagu ka viimases filmis paaris kohas näha oli. Jason on kaval nagu rebane. Kõik meeled on kogu aeg töös. Mees teab, mis mees teeb. The man with the plan. Enam ei kujutagi ette ühtegi teist näitlejat Bourne'i rolli.


Kuigi kahte esimest filmi vaatasin mitu kuud tagasi ja olen ainult korra näinud, siis viimase filmi vaatamist see ei seganud. Olulisem sisu oli meeles. Ja ongi kahju sellest, et ma esimesi filme kinos ei vaadanud. Kõik põnevusstseenid ongi põnevad nagu nad olema peavad. Tagaajamised närvekõditavad. Tempo on kogu aeg laes. Erinevalt väga paljudest põnevikest ei võeta siin aega maha näiteks armussteenideks vms. Kusjuures Shoot 'Em Up (2007) pidavat tulema midagi sarnast.

Kui kunagi tuleb müüki triloogia box, siis raha olemasolul ostaksin kõhklematult. Kui aga peaks imekombel veel üks järg tulema, siis olen samuti otsekohe müüdud. Matt Damon oleks sellisel juhul nõus, kui Supremacy ja Ultimatumi režissöör Paul Greengrass oleks jällegi lavastajatoolis. Ise arvan, et Ultimatum on kolmest kõige paremini välja kukkunud.

Kirsiks tordi peal on alati Bourne filmide lõpulugu minu lemmikartist Moby ja tema Extreme Ways. Järgmise osa pealkiri võikski näiteks olla The Bourne Extreme.

reede, 7. september 2007

Little Britain

Väike paus tuli sisse seoses kooli algusega. Alanud on viimane tudengiaasta. Septembri avapauk siis täna. Tegelikult tahtsin juba varem kirjutada, sest olen mitmeid filme ja sarju vaadanud.

Olen nüüd ära vaadanud
paljude poolt kiidetud Little Britain (2003) kaks hooaega ja special episoode nagu Little Britain Abroad 1 & 2, Little Britain Live ja Comic Relief (muuhulgas teevad kaasa Elton John ja Robbie Williams). Vaatamata on veel ainult kolmas hooaeg.

Ja hakkan minagi sarja kiitma. Esmalt juba avatiitrid on iga kord lahedad. Eriti meeldib see kaamera sujuv liikumine. Ja muidugi need jaburad faktid Inglismaa kohta, mida loeb sarja narrator Tom Baker. Tema kommentaarid teevad ülihea sarja veel paremaks.

Nagu The Fast Show puhulgi on ka Little Britain'i alustaladeks andekad näitlejad/koomikud. Põhiliselt kõiki rolle mängivadki sarja loojad Matt Lucas ja David Walliams. Rollid on täiesti seinast seina. Rohkem on naisteks kehastumisi ja gay-rolle, kuid kõik on naljakad. Paljudel tegelastel on sellised fraasid, mida nad iga kord ütlevad and they don't get old.

Little Britain on kindlalt minu lemmikseriaalide nimistus.


Daffyd - "I'm the only gay in the village."

Lou ja Andy - "Yeah I know."